Uskumatult hea raamat.
Ütle mulle, et see pole lihtsalt geniaalne:
“Kui Aino lä’eb üle vainu, lilled päid siis nokutavad, linnud lauldes peatavad. Aga Aino lä’eb üle vainu, tallab lilled mullasse, hirmutab linnud metsasse. Siis Aino lä’eb üle vainu: üksi ta ilutseb, lilleke, lõõrib, lõoke, hingele.” (p. 58)
Et rohkem aru saada, tuleb vististi raamat kätte võtta.
Raamat käsitleb ülikooliealiste noorte küsimusi ja mõtteid armastusest ja abielust.
Tammsaare suudab suurepäraselt midagi sügavat ja ajatut realismi kirjutada ja väga väljendusrikkalt seda edasi anda.
Raamatut pole lihtne tükk, aga on väga tõetruu ja ütleksin eestlaslik.
Lugu tegelikult on ekstreemselt nukker ja lõpp on kirjeldamatult sünge. Mitte ühelgi tegelastest pole õnnelikku lõppu.
Põhiküsimus tundub olevat armastuse usaldamisesse teisesse inimesesse, kus puudutaks teravalt kasvamist kerglevast lapsikusest tõsiseks, kui mitte lausa morbiidseks, täiskasvanuks.
Või andes teise vaate olukorrale, siis raamat realisism vaimus lükkab ümber üle romantiseeritud vaate muretust noorte armastusest.